Kas teid vahel vaevavad sellises mõtted, et sinu elus on kõik olemas, aga justkui on siiski midagi puudu? Sul on olemas armastav mees, hea kodu ning meeldiv töökoht kuid siiski on midagi, mis on puudu. Mingi tühimik. Ja see tekitab masendust. Avastasin millalgi, et minus on see tühimik. Kuigi mul on suurepärane elukaaslane ja toetavad ning toredad sugulased. Avastasin ma, et mul ei ole sõpru. Neid tõelisi. Muidugi on mul sugulased, keda ma saan usaldada ja kes on mul alati olemas. Aga see ei ole ikka päris see. Mul on elus palju olnud sõbrannasid, kellega olen saanud südamest-südamesse rääkida. Aga kõik on ära kolinud või lihtsalt sõprus on lagunenud. Tean, et olen nii mõningates asjades ise süüdi, sest mingil ajahetkel on kallim tähtsam olnud kui sõbranna ja ka seepärast ei ole ma osanud neid hoida. Kuid õige sõber peaks siiski ju jääma.
Kuigi mul on elukaaslane, keda ma väga armastan ja kes armastab mindki, siis ma ikka tunnen end üksildasena. Pere elab kaugel ja neid ei näe ma igapäevaselt. Kuid mida ma siis peale peaksin hakkama? Mul on hirm, et kui ma kellegagi suhtlema hakkan, siis ma tüütan teda. Tean et ma olen paras tüütus, sest ma räägin palju ja kõigest. Ma ei tea mida peale hakata selle tühimikuga. Ma ei käi kusagil ja ei saakski väga, sest töö on vahetustega. Seega trennid jääksid üle nädala vahele ja milleks siis üldse minna. Pealekauba oskan ma inimestele alati väga valet muljet jätta. Seda on mulle kusjuures tihti öeldud. Ja ma ei tea mida selle teadmisega peale hakata. Ma ei ole ju üldse nii ülbe ja beib kui välja paistan. Pigem vastupidi. Aga ehk on mu esmamulje jätmises süüdi mu minevik. Kui ma näitan, et olen ülbe, siis see nagu kaitseks mind kurjade ja õelate inimeste eest. Mul on raskusi inimeste usaldamisega, sest juba kooliajal sain päris palju petta. Selja taga rääkimisi minu kohta oli liigagi palju. Ma ei ole sõpradest taga rääkinud kui ta just ise seda esimesena ei teinud. Ja ka siis ei ole ma seda üldiselt teinud. Kui inimene on mind korra usaldanud, siis see nii peaks ka jääma. Isegi kui me tülli läheme. Kahjuks aga minuga nii pole käitutud. Väga paljud inimesed on mind asjatult taga rääkinud. Inimesed, kes sinu näo ees on nii lahked ja head, seda tihtipeale selja taga pole. Ja seepärast ongi mul tekkinud raskusi sõbrannade leidmisega. Ma lihtsalt kardan inimesi usaldada ja on pidev hirm, et äkki ta tegelikult selja taga räägib kui tüütu ja vastik inimene ning targutaja olen? Mida sellise hirmuga peale hakata? Arsti juurde pöörduda? Või loota, et vanusega kaob see hirm?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar